Head munapüha!
Tartu Ülikooli arengubioloogia kaasprofessor Tambet Tõnissoo tutvustab lähemalt üht kevadiste pühade olulist tegelast: kanamuna.
Sisukord:
Muna seos uue elu algusega
Eesti, Ingeri ja Karjala vanades runodes on viiteid maailma sünni müüdist, mille järgi maailm on loodud müütilise Ilmalinnu munadest. Eestimaa kuulsad ja kanged naised, Linda (Kalevipoja ema) ja Salme (Kalevipoja tädi), on samuti koorunud linnumunadest, vastavalt tedre ja kanamunast.
Kiige- ehk munapühal, mida tähistatakse iga aasta esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva, värvitakse nõidusena mune, mis toob inimesel edenemist.
- Nii värvitakse hall kevad värviliseks (punaseks–madarajuurtega; roheliseks- kivisamblaga; kollaseks -sibulaga) tähistades looduse tärkamist ja taassündi. Seega muna on iidne sigivuse, sünni, elu ja õnne sümbol.
Kiigemäel mune tiksutades või rageledes võisteldi, kelle muna kõvem on. Kollaseks värvitud muna (uue elu alguse sümbol) pandi tihti külvipäeval viljaterade hulka, et uus vili kasvaks hää ja kollane.
Värvitud kanamunad. Foto: Sulev Kuuse
Kuid mis see muna õigupoolest on?
Kaeme perra kanamuna näitel. Kõigepealt tuleb lahti mõtestada kaks mõistet: munarakk ja munakestad.
Munaks nimetatakse munarakku koos teda ümbritsevate munakestadega. Inimese munaraku mõõtmed on tagasihoidlikud (u 0.12 mm diameeter). Samas munad võivad olla aukartustäratavate mõõtmetega, näiteks vaalhail 30x14 cm ja jaanalinnul 15x13 cm. Madagaskaril elanud raitlinnu muna oli lausa 30x24 cm, mis oli oluliseks toiduallikaks seal elanud inimestele.
Kiivil on kehamassi arvestades erakordselt suured munad (muna 90-140 mm; u 20% kehamassist). Suur muna tähendab ka seda, et munemisprotsess toimub kiivil vaevaliselt, justkui sünnitus. Emane kiivi peab aegajalt lõõgastavaid vesivanne võtma, et munemine hõlpsamalt toimuks. Peale väsitavat munemist võtab isane haudumise üle ja haub 80 päeva (tundub sama väsitav), kuniks koorub iseseisvaks eluks valmistunud tibu.
Munarakk (mida näeme pannile lüües munakollasena) areneb lindudel sarnaselt imetajatega läbi follikulaarse oogeneesi. Munasarjas olevad abirakud ehk follikulaarrakud aitavad kaitsta, toita ja suunata munaraku arengut ja küpsemist. Munarakku varutakse suurel hulgal toitaineid (peamiselt rebuvalgud) ja muud vajalikku, mida läheb tarvis uue linnu arenguks. Rebupinnal paikneb 3 mm valkjas rebuvaba tsütoplasma tilgake, kus paikneb areneva munaraku tuum, seda nimetatakse idukettaks ehk blastodiskiks (viljastumisel hakkab seal piirkonnas arenema embrüo).
Lindudel on huvitaval kombel arenenud enamasti ainult vasak munasari (va nt kiivil, hiireviul, kõrvukrätsul). Kui aeg on hormonaalselt küps, ovuleerub sealt ootsüüt, mis suunatakse paaritusse munajuhasse. Munaraku ümber moodustub oogeneesi käigus rebukest ehk vitelliinkest (toodetakse enamasti ootsüüdi enda poolt), mis ümbritseb munaraku membraani.
Kui on toimunud ovulatsioon, siis erinevates munajuha piirkondades toimub rida olulisi sündmusi. Alustame tähtsamaist, kui kanakarjas on juhtumisi kukk, kes on teinud kanaemandale hommikuse „kloaagi musi“, siis on alust eeldada, et munajuhas kohtuvad spermid ja ovuleerunud ootsüüt. Munarakku võib linnul tungida mitu spermi, aga viljastab siiski üks.
Seejärel liigub muna (nii viljastatud kui viljastamata) munajuhas emaka poole. Munajuha rakud sekreteerivad (kestab 3-4h) munavalge ehk valkkesta (sisaldab peamiselt veereservi, valke ja ka nt bakterite kasvu pärssivaid ühendeid). Järgmisena tekitatakse õhukesed sisemine ja välimine kooremembraan ehk kiudkest (paiknevad munavalge ja mineraalse koore vahel, sisaldavad ka keratiini), mis kaitsevad bakterite eest (kestab ~1h). Kiudkestad on omavahel liitunud, ainult muna jämedamas otsas on nad eraldunud, sinna tekib õhuruum (keedetud munal olete kindlasti märganud süvendit). Kui munast hakkab kooruma kunagi tibu, siis tõmbab ta sealt oma esimese hingetõmbe õhku.
Kui muna on lõpuks jõudnud emakasse toodetakse kaltsium- ja magneesiumkarbonaadist mineraliseeritud munakoor ehk lubikoor (pikem protsess ~19h) ja selle peale veel õhuke liimjas kutiikul, n-ö lisakaitsekiht bakterite vastu, tolmu vastu ja kuivamise vastu ning lisatakse ka pigment ehk värvis (polüfiriinid, biliverdiinid).
Kas munakoor tuleb valge, kreemikas, pruun, tumepruun, sinakas, rohekas või roosakas sõltub nii geneetikast, dieedist kui värvipigmentide kombinatoorikast. Oma teekonnal munajuhast emakasse liigub muna teravam ots ees ja pöörleb ümber pikitelge (15 pööret tunnis), mis aitab teatavad molekulaarsed komponendid paigutada areneva embrüo sabapoolsesse piirkonda – see oluline gastrulatsiooni kujunemisel.
Kanamunad heina sees. Foto: Jacqueline Macou (Pixabay)
Munemise protseduur
Nüüd on kana valmis munemiseks, kuid vahetult ennem tähtsat protseduuri keerab muna ümber, nii et see väljuks kloaagist tömp ots ees. Nüüd jääb üle veel kaagatamisega teada anda kukele, et töö edukalt tehtud. Kui kana pesast viljastatud mune ära ei korjata, siis piisava koguse munade juures võib temas vallanduda emainstinkt ja ta hakkab hauduma. Kanatõud on selektiivse tõuaretusega, toidu ja valgustingimustega viidud niikaugele, et praktiliselt iga päev toimub ovulatsioon ehk munairre.
Munemisega ühele poole saanud kana alustab juba uue ovulatsiooniga ~30 min pärast. 18–22 nädalaselt on kananoorikud valmis munakonveieriga alustama ning võivad püsivalt peaaegu iga päev muneda kuni 300 muna aastas ja nii 3–4 aastat, ehkki esimesed kaks aastat on kõige produktiivsemad (tuleb meeles pidada, et nagu inimestel on primaarsed ootsüüdid tekkinud lindudel juba embrüonaalselt ja enam juurde ei teki). Üldiselt kana ovulatsioonile kuke olemasolu erilist vunki juurde ei anna, kui siis ehk emotsionaalset.
Hääd isu!
Nüüd ongi aeg käes võtta muna ja asuda maiustama, arvestades loomulikult seda, et viljastatud muna puhul on munemise hetkeks jõudnud juba tekkida ligikaudu 30000 rakku omav embrüo. Mitte segi ajada aegajalt munakollases või ka munavalges täheldatavate punaste plekkidega, mis on vere jäänukid, tekkinud muna moodustumise käigus lõhkenud veresoonest.
„Õigused“
Päev algas, valitses rutiin
kuke valvsa pilgu all.
Et ei puuduks distsipliin
ta kires kirgliselt, nokk üleval.
Ta luges üles millal kuna
või kas puudu on mõni lõik,
kunas munema peaks muna
kuniks järsku muutus kõik…
Oli kuulda kaagutust ja ringutust
kuskil aianurgas, oksarisu vahel.
Kana, peale järjekordset pingutust,
ohkas, kas munemine on vaba tahe?
Veerema tal hakkas mõtteiva
ja jooksis kanakarja juurde.
Hääd kanakesed kogunege siva,
meid mässitud vandenõusse suurde.
Miks muneme me aasta läbi,
kuid pole üldse tibusid?
Kas kukel pole üldse häbi,
et kohtleb meid kui libusid?
Lisaks tõstis üks seal kära,
et ta olla seda märganud,
et keegi munad võtnud ära,
kui hommikul ta ärganud.
Ühel kargas järsku pähe,
ja teatas kole vihaselt.
Et teised munevadki vähem,
ta oli kuulnud seda tihaselt.
Miks meie õigused ei kehti
need ju aegunud ja pahad?
Otsustavalt reeglid korda tehti,
et muned siis kui ise tahad.
